Sisu
- Kirsi loorberi taimeprofiil
- Andmed:
- Päritolu ja levik
- Kirsi loorberi toksilisus
- Botaaniline profiil lühidalt
- Näpunäited
Kirsi loorberi taimeprofiil
Kirsi loorberit võib paljudes aedades leida igihalja hekitaimena või atraktiivse üksildase põõsana. Saksakeelne nimetus kirsilaurel või loorberikirs tähistab nii puidu lehestikku kui ka kirsilaadseid puuvilju.
Andmed:
Kirsi loorber Prunus laurocerasus kuulub rooside perekonda ja kasvab kahe kuni seitsme meetri kõrguseks. Aprillist maini kaunistab põõsas umbes ühe sentimeetri suuruseid, paigutatud vahelduvate vihmavarjude lilledesse. Mõned sordid õitsevad septembris teist korda. Lihavad ümarad drubid on algselt rohelised ja muutuvad sügiseks tumelillast mustaks. Laurikirsi lehestik on sileda servaga, pikliku ovaalse kujuga ja läikiv tumeroheline, lehe suurus varieerub sõltuvalt sordist.
Päritolu ja levik
Kirsi loorberi algne kodu on Kaukaasia parasvöötmes ja Põhja-Iraanis. Põõsas kasvab seal kuni 1600 meetrise kihina, üksikud sordid arenevad isegi kuni 2300 meetri kõrgusel. Looduses asustatud loorberikirss on eelistatult metsataim, tihedate lehtmetsade mullapinnad ja eelistavad varjulisi või osaliselt varjutatud kohti.
Juba 16. sajandil tutvustati kirsil loorberit Inglismaal dekoratiivse põõsana ja see on levinud siit dekoratiivse ja uue aretusena talvekindla põõsana aedades ja parkides kogu Euroopas.
Kirsi loorberi toksilisus
Kirsi loorber on kõigis taimeosades mürgine. Kui hõõrute lehti sõrmede vahel, märkate kerget kibedat mandli aroomi. Mürgiseid glükosiide leidub nii lehtedes kui ka seemnetes, viljaliha on aga mittetoksiline.
Botaaniline profiil lühidalt
Näpunäited
Kirsi loorber näeb hea välja mitte ainult hekitaimena. Atraktiivse põõsa saab hästi lõigata ka palli või püramiidiks ja seejärel seada aias võluvaid aktsente.